Kui rääkida meie tänapäeva Eesti olukorrast, siis kõige paremini mahub see koloniaalse riigi toimimise loogikasse.
Kolooniariikides on koloniseeritava peamine ülesanne hoida ülal koloniseerijat. Mõnikord võib kolooniaalriigi probleemide lahendamine olla keelatud ja isegi karistatav, kuna kõik ressursid tuleb suunata eelkõige koloniseerija heaolule.
Kolooniaalriik tuleb kujundada nii, et see ostaks võimalikult palju kaupu koloniseerijalt, tasuks tema võlad ja osaleks isegi koloniseerija asemel sõdades. Peamine on see, et see peaks uhkust tundma kõigi nende asjaolude üle. Valitsejatel koloniaalriigis tuleks olla kindel helges tulevikus, kus nad usuvad, et ainult selle teega saab saavutada õnne ja turvalisuse.
Sellises riigis õnneliku elu all mõeldakse selle muutmist koloniseerija sarnaseks. Sellele peaks kaasnema igasugune tänulikkus koloniseerija suhtes, ja koloniseerija võim muutub rahvale arusaadavaks, tekitades neis vajaduse allumiseks. Sellised suhted eksisteerivad ka loomade maailmas. Näiteks ahvid kinnitavad oma allumist karja juhile, püüdes talt kirpe. Sarnasus koloniseerijaga tekitab vajaduse allumise ja klanni kuulumise järele. See tagab karistamatuse, puutumatuse või kaitse, sõltuvalt sellest, kui täpselt suudetakse koloniseerijat jäljendada. Just selline jõud sundis indiaanlasi hobustele istuma ja mustanahalisi riietuma.
Sellises ühiskonnas hinnatakse inimest selle järgi, kui palju inimesi ta koloniseerib, ja juhindutakse võimuesindajate loodud pühakirjadest. Veelgi parem on õppida täitma kirjutamata seadusi, mis soodustavad koloniseerimise edu. Sel moel saab koloniseerija pidevalt täiendada alandamismeetodeid, saades abi isegi koloniseeritavatelt endilt. Selleks on vaja välja töötada asjakohane premeerimissüsteem.
Et koloniseeritava riigi elanikel ei tekiks võimalust asendada koloniseeriva riigi tooteid omaenda omadega või veel hullem — tagada oma toodangu eksport, tuleb muuta maksustamissüsteemi ja seadusandlust ning teha kohalik tootmine ebasoodsaks. Vastasel juhul kujutab see endast ohtu koloniseerijate võimule. Veelgi parem on tagada, et kolooniariigi elanikud ei mõtleks isegi sellistele mõtetele.
Selleks tuleb teha kõik, et koloniseeriva riigi elanikele antav haridus võimaldaks neil mõista ainult ühiskonna teatavaid fragmente, et neil oleks hiljem võimalus arutada, milline fragment on kõige olulisem. Sisuliselt viib see tsiviilhingelise sõjani koloniaalriigi territooriumil. Alguses saab võim sellisest konfliktist ainult kasu. Sellises tsiviilhingelises sõjas ei suuda tavaline kodanik jälgida vigu, mida võim teeb. Võimutasandil luuakse suurepärased võimalused selleks, et ajakirjanduse vahendusel juurutada ühiskonnakorralduse eesmärke, milles on huvitatud koloniseerija: tema enda heaolu ja soodne positsioon. Lihtsamalt öeldes, teid hakkavad valitsema tapjad, kuna kõik eelnevate põlvkondade pärand hävitatakse või ümber kujundatakse.
Kaasaegsele koloniaalsele riigile kuulub ülesandesse varustada kolonisaatoreid tooraine, tööjõu, intellektuaalse ja isegi geneetilise potentsiaaliga. Tegelikult see, et koloniseeritavad lõpetavad märkamast, et nad elavad koloniaalses riigis, näitab kolonisaatorite töö kvaliteeti.
Kui rahvas lõpetab protsesside teadvustamise, mis ühiskonnas toimuvad, siis kaotab kogemus igasuguse väärtuse. Rahvas võib muidugi omandada mingisugust kogemust, isegi äärmiselt negatiivset, kuid ta ei suuda seda oma eluga seostada.
Kui ühiskond on viidud sellisesse seisundisse, kus ta ei suuda analüüsida ümbritsevat reaalsust, haarab neid hirm tundmatu ees. Kuid võim hakkab kohe ümbritsevas keskkonnas esitama valmis lahendusi loorberipärjadega. Eliidi tahe tungib rahva teadvusse seni, kuni ta seda enda omaks tunneb. Seejärel peab eliit veidi ootama, et segadus teadvuses muutuks ühiskonna elunormiks ja kinnistuks kultuurina. Niiviisi tagatakse mugava vaate loomine ruumile, kus eliit ei pea vastu võtma tarku ja õigeid otsuseid. Tulemusena sukeldub ühiskond väärtuste puudumise, usalduse puudumise ja ümbritseva kaose järeleandmatuse mentaliteeti. Just nii tutvustatakse meile vabaduse või liberalismi mõistmist nende eredaimas avaldumises.
Koloniseeritud ühiskond on tarbimise, hinnangute ja reitingute ühiskond, sest ilma nendeta ei suuda te isegi iseennast määratleda. Just sellisel mõistelises mõttes sünnivad kaasaegse infoühiskonna arusaamades koloniaalriigid, kus kohalikud eliidid alluvad ülemaailmsele eliidile rahvusvaheliste konventsioonide kaudu. Koloniseeritavale rahvale jääb ainult maksumaksja ja tarbija roll, kes ei esita pretensioone seadusandluse, Hollywoodi seriaalide või härrasmeeste kõnedega ning on võimeline kogu selle tsirkust rahastama.
Einar Eiland,
majanduse magister
Artikkel on tõlgitud vene keelest. Allikas: http://tallinn.cold-time.com/?p=4719
Avaldatud ajalehes: «Столица»
